Hommikul sõitsime Barcelonasse. Esimesena oli plaanis minna kuulsasse Sagrada Familia'sse. Seal oli lastele katalaani keeles tuur, aga see oli niivõrd ilmekas, et ka mina sain aimu, millest oli jutt. Lisaks olid igal pool ka inglisekeelsed sildid ja noh, ma nägin seda kõike oma silmaga ka. Eelis kohalike laste jaoks mõeldud hariva programmiga külastades oli see, et me ei pidanud järjekorras seisma ning pilet oli ka odavam, kui muidu oleks olnud. Peale seda olid kõhud juba tühjad, lõnatasime laste isapoolse vanaema Sara juures. Ta tegi traditsioonilist Valencia riisi-mereanni-lihatoitu "Paella". Ma ei ole kõige suurem mereandide fänn ning karbid olid minu jaoks üleliigsed. Muidu oli täitsa okei. Rosa ütles, et see on palju parem kui see mida turistidele kesklinna tänavatel pakutakse. Ma usun teda. Peale seda tegima autoga tiiru Barca staadionile ning möödusime ka 1992. aasta Olümpiamängude rajatistest. Siis läksime Kataloonia Rahvusmuuseumi juurde. Sealt avanes suurepärane vaade kogu linnale. Laupäeva õhtul on sissepääs prii ning tegime suures muuseumis kiiruga ka ühe tiiru. Nägin muuhulgas esmakordselt elus Picasso ja Miro originaalteoseid. Viimane käik oli Mountjuic'i mäele. Seal oli loss, kuhu me ajanappuse tõttu sisse ei läinud (õhtuks pidime tagasi Cardedeus olema, et Barca-Juve finaalmängu näha). Sealt kõrgelt avanes aga hea vaade Barcelona sadamale, mis minu silma jaoks oli hiigelsuur ja ulatus kaugemale kui ma nägin. Kodus olid menüüs burritod ja jalka. Teise poolaaja esimest poolt ma teleka ees ei vaadanud, aga seisuga olin kursis juba pelgalt kuna kogu linn tegi häält kui värav tuli vms. Lasti rakette, valjult hümni jms. Ja meie linn on väga väike ja rahulik.
No comments:
Post a Comment