H K: 23. juuni

Eile oli mul vaba päev, kuna palusin selle vabaks (Freja lahkub siit laupäeval ja see oli ainus aeg, mil saime koos enne tema ärasõitu Park Güell'is käia). Muidu on aga see nädal mitmes mõttes eriline ja ka raske. Nimelt on lastel kool läbi, aga vanemad käivad ikka tööl. Seega veedan nendega pikad päevad hommikust alates (va kolmapäev, siin on ka 24. vaba päev). Muidu oli mul 9st 1ni prii aeg. Ega mul otseselt nendega aja veetmise vastu midagi ole. Lihtsalt Carlaga võib väga raske olla. Hommikul ärkasid nad 9 paiku. Siis vaatasid multasid. Hommikusöök on toidukord, mida ma siin siiamaani eriti ei mõista. Carla joob lutipudelist miskit piimasegu (see vist ei ole see piimapulber, mida titad saavad, aga ma pole kindel ka). Minu jaoks 5aastane ja lutipudel on muidugi veider nähtus. Judit sööb tavaliselt küpsiseid piimaga või Nutellasaia. Mina leiutan miskit igal hommikul. Vahepeal oli mul hommikusöögihelveste karp, aga see sai otsa. Igatahes nende jaoks pole hommikusöök ilmselgelt olulisim toidukord... Mingi aeg hiljem läksime lastega parki, lõunatasime ka pargis. Siis käisime kesklinnas jäätist söömas ning uuesti pargis. Kui kella 2 paiku koju jõudsime, oli Rosa õnneks kodus. Muide, kodust väljas on Carlaga lihtsam, kuna tal on siis rohkem tegevust. Pargis mängis ta pikalt mingite endaealiste poistega jalkat näiteks. Kodus hakkasid kõik Palamos'i sõitmiseks valmistuma (kuigi Rosa vaaritas ka eelmisel õhtul juba). Uurisin, et mis ajal läheme, et enda tegemisi plaanida. Rosa arvas, et 4-5 ajal. Reaalsus oli, et 17.15 lahkusime toast, siis ootasin ligi pool tundi all garaažis kuni nad asju pakkisid ja tõid keldrist/garaažikorruse panipaigast. Judit aitas isa, Carla ja Rosa viisid prügi välja ja mina lihtsalt ootasin, kuidagi aidata ei saanud/osanud. Sellistel hetkedel on kõigil palju tegemist ning mina kunagi täpselt ei tea mis toimub, palju katalaanikeelset seletamist ja palju toimetamist. Kuna mul on oma võtmed, oleksin võinud vabalt olla 15-20 mitsa kauem toas näiteks... See on üleüldse mu vähimlemmik asi siin - ootamine (kui ei tea mida, kui kaua ja miks) ning teiste tempos elamine. Selles mõttes ei ole lahe au pair olla, et enda otsuseid on maruvähe. Tiksud teiste järgi. Palamos on ilus. Ilm oli selline kohalikus mõistes jahe, isegi paar piiska vihma tuli. Leidsime sobiva koha kus õhtu veeta ning läksime koju. Kodu juures oli miski Sant Joan'i kohalik üritus. Mina ja Carla läksime uudistama. Seal olid "hiiglased" (kes hiljem ka tantsisid), sportlased süütasid tõrvikuga tule, laulis kohalik koor, keegi pidas kõne. Hiiglaste tanstu saateks mängis kohalik puhkpilliorkester, kusjuures koosnes mingisugusest Katalooniale iseloomulikust instrumendist. Natuke klarneti või oboe moodi tundus olevat, inglisekeelne nimetus on guugeldades "Catalan shawm". Peale seda vaatemängu suundusimegi oma paika. Seal seadsime sisse laua ning õhtustasime. Kohalik traditsioon Sant Joan'i päeva tähistamiseks on suurtes kogustes rakkettide/ilutulestiku laskmine. Seega saime seal rahulikult massist eemal seda vaadata. Pimedaks läks seal muidugi juba enne 11st. Siis olime madratsite peal, vaatasime tähti ja tulevärki. Mängisin ja laulsin Carlaga. Mäng oli selline, et tema on tita ja mina olen ema ja laulan teda unele. Siis laulsin natuke teistele ka, Õhtu ilu ja Hällilaulu ja Mõmmi unelaulu ja igasuguseid. See oli armas ja kodune. Kesköö paiku läksime koju. Mina magasin pisikeses toas koos Juditi ja Carlaga.